Muinasjutt

Muinasjuttudes on olemas kogu eluks vajalik tarkus. Ükski muinasjutt pole vaid lihtne looke, vaid kannab endas väga palju erinevaid tundekihte. Muinasjutt loob nähtamatu võlujõu, mis paneb laste sisemise rikkuse kasvama ning õpetab tõeliste eluraskustega toimetulemist ja nende ületamist.

Selle miski soovisime meiegi oma jõuluootusmuinasjuttu panna. II perioodi projektiminutite käigus mõtlesid lapsed välja tegelased ja koostasid rühmades etteantud sõnade abil osakese tervikloost. Kui sõnad said imekübarast välja võlutud algas tegus meisterdusaeg, mille käigus väikesed ja suured nobenäpud puhusid tegevuskohtadele ja muinasloo seiklejatele elu sisse.

Armas muinasjutuhuviline! Säti ennast mõnusalt oma lemmikpaika ning naudi meie muinasjuttu.

Elas kord üks perekond, kus emal ja isal oli kolm last: Eliise, Marten ja Lisette. Nad elasid võimsas punase viilkatusega palkmajas, mis asus puudesalu keskel üsna suure leivapätsikujulise künka otsas. Ühel detsembrikuu õhtul sadas kohevat laia lund ning lapsed mängisid mitu tundi suurtes lumehangedes kulli. Lusti kui palju! Pärast ema teistkordset kutsumist tormasid õuesolijad lõpuks majja kõhtu kinnitama. 

Õhtu kulges oma tavapärases rütmis ja hilisõhtuks olid kõik pereliikmed pugenud oma vooditesse ööund nautima. Vanemad uinusidki magusalt, kuid lastel ei tahtnud uni tulla ega tulla. Marten vähkres ja vähkres, kuid ühel hetkel heitis ta teki pealt, ronis aknalauale ja sättis end jäälilledega kaunistatud aknast öist ilmailu uudistama. Lumesadu oli peaaegu üle jäänud, vaid üksikud helbed liuglesid veel õhus. Äkki jäi poisi pilk peatuma millelgi põneval. Mõne minuti pärast tormas Marten õdesid kutsuma. Tüdrukud nägid sedasama, mis vendki. Orus asuvast metsast helklesid kutsuvalt salapärased valguskiired.

Sõnagi lausumata toppisid lapsed end riidesse ja hiilisid ükshaaval trepist alla kööki. Kibekähku valmistas Lisette neile kõigile paar võileiba, samal ajal, kui kaksikud otsisid elutoa kapist igaks petteks ümbruskonna kaardi. Kell lõi parajasti hilist öötundi. Kiirelt kustutasid lapsed kõik tuled allkorrusel ning hoidsid hinge kinni, et vanemad üles ei ärkaks. Viis minutit hiljem avasid nad hiirvaikselt välisukse ning lipsasid välja. Marten haaras maja nurga tagant oma puust kelgu ja Eliise napsas kuurist kiirelt oma suusad. 

Kui lapsed õuele jõudsid, pidid nad otsustama, mis suunas edasi minna. Eliise ja Marten tahtsid otsejoones mäest alla laskuda, aga Lisette arvates ei olnud see mõistlik. Ta mõtles hetke ning arvas heaks proovida midagi teistsugust. Kaardi abiga kõndisid nad veidi maad esmalt läbi metsa, et tiba laugema laskumiseni jõuda. Mäenõlva nähes olid Eliise ja Marten nii rõõmsad, et pistsid selle suunas jooksu. Kuna aga väljas oli kottpime, ei näinud keegi neist järsku nõlvakut. Järgmisel hetkel lendasid kõik lapsed uperkuuti allamäge. Kui lõpuks kõik jälle omal kohal oli ning lapsed maal ja taeval vahet tegid, kuulsid nad vulisevat vett enda lähedal. Ümberringi oli kõik jäine ning Marteni ja Eliise kelgust ja suuskadest polnud haisugi. Üheskoos otsustati veevulina suunas minna.

Oja juurde jõudes tõdesid nad, et sellest jääkülmast veest niisama läbi minna ei ole võimalik. Ringi vaadates märkasid nad veidi eemal väga vana ja kõikuvat silda. Olles otsustanud teisele poole kallast jõuda, ei jäänud neil muud üle, kui see ületada. Sillale astudes hakkas see nii hullusti kõikuma, et pani Eliise hirmust lausa karjatama. Edasi mindi tasapisi ja vaikselt hanereas, kuniks kõik õnnelikult ja tervelt teisel pool kallast olid.

Äkki kuulsid lapsed üht vaikset häält, mis näis nagu salajane sosin. Tähelepanelikumal kuulatamisel oli Lisette veendunud, et tegemist on linnuga. Kõik kuulasid kõrvad kikkis, mida sosin neile ütleb, kuid aru nad ei saanud. Ühtäkki sahisesid puulehed nende peade kohal ning lapsed suunasid pilgud taevasse. Marten kiljatas äratundmisrõõmus, et see on ju vesipapp. Tal on valge kurgualune ja ta on natuke jässakas, mille järgi ta kergesti ära tunneb. Järgmisel hetkel oli linnuke paksu metsa kadunud. Lisette, Marten ja Eliise proovisid vesipappile järgneda lootes, et too neid kuhugi juhatab, kui nad äkki märkasid enda ees nõrka valguskuma, mis juhatas vaevumärgatavale teerajale metsas. 

Nad pidid minema läbi tihedate kuuseokste, kui said aru, et on sattunud lopsakasse kuusikusse. Vaevaliselt edasi rühkides muutusid kuused aina suuremaks ja mets üha tihedamaks. Nad lontsisid edasi, kuni silmapiiril hakkas paistma õrn valguskuma. Vaikselt edasi liikudes nägid nad tähelaternaid hiiglaslikel kuuskedel rippumas. Ühe suure puu all peatudes ja aru pidades, märkasid Lisette, Marten ja Eliise loomajälgi. Lisette oli koolis just õppinud ja teadis, et need on metskitse sõrajäljed. Nad kõndisid tasapisi teerajal edasi ning täheldasid järgmise kuuse all küüliku pesa. Siis kuulis Eliise enda kõrval niuksumist. Ta vaatas kõrvale ja nägi reinuvaderit lumest lookas oksa all. Metssea jälgi nähes pistsid kõik kolmekesi tulistjalu jooksu. Hoolimata sellest, et rada oli kiilasjääga kaetud, õnnestus neil valgustatud teelõigu lõppu jõuda.

Kui nad kord peatusid ning hingeldades enda ümber ringi vaatasid, märkasid nad taamal tihnikus väikest majakest metsas. Lisette otsustas julguse kokku võtta ning juhatas oma noorema õe ja venna läbi pimeda lumise kuusiku valgustatud majakese poole. Lähemale jõudes silmasid nad väikest puidust tarekest, mille aknast paistis õrn valguskuma.

Lävel seistes silmas neid üks majas askeldav päkapikk, kes parajasti köögis ravimtaimi taimetee jaoks noppis. Päkapikk suundus uksele, avas selle vaikselt ja kutsus nad viisakalt sisse. Elutoas võtsid neid vastu veel kaks päkapikku. Lapsed ei suutnud uskuda, mis parasjagu toimub, kuid hubane ja armas maja ning sõbralikud Pikud lausa kutsusid neid võlukombel sisse.

Elutoa keskel märkasid nad podisevat katelt, mille ääres seisis Metsamoor. Nad tundsid ta kohe ära, kuna olid kuulnud, et tal on sakris hõbehallikad juuksed ning suur kongus jässakas nina. Metsamoor üllatus lapsi nähes nii, et peaaegu kõrvetas enda käsi leegi kohal. Eliise, Marten ja Lisette tutvustasid ennast moorile nii, nagu võõraste puhul ikka on kombeks teha, mille peale eit leebus. Moor palus neid istuma ning pakkus neile savinõust värskelt ahjust tulnud piparkooke ja kallas igaühele katlast kruusikese kuuma taimeteed. Kõik istusid mõnusalt sooja tulekolde kõrval, külg külje kõrval, nautisid külakosti ja jõid taimeteed. Elamine oli küll väike, kuid üheskoos tihedalt istuda ja lumesadu vaadata oli ääretult mõnus.

Nad lobisesid oma teekonnast ja kõigest, mis oli juhtunud. Käokell seinal lõi parasjagu esimest öötundi. Justkui unest ärgates hüppas Lisette pingilt püsti, palus Metsamoorilt jutulõnga äkitse katkestamise eest vabandust ning kannustas oma õde ja venda koduteele asuma.

Tagasiteele asudes algas uus lumesadu, seekord aga tormine. Lastel oli nii külm, et nende huuled olid lausa lillad ja hambad plagisesid. Ka teerada oli lumesaju tõttu raske märgata. Äkki kuulsid nad koera haukumist. Alguses kusagilt kaugemalt, kuid lõpuks päris nende endi kõrvalt. Uskumatu lugu! Lumesajust ilmus välja nende koer Pasko, kes oli tulnud kodust  lastele appi teed näitama. 

Piparkookidest jäänud jõuluhõng ninas kõndisid lapsed läbi suure paksu kuusiku. Nende terav pilk märkas samu loomajälgi, mida ennegi olid tähele pannud. Lumi ei olnud suutnud jälgi veel ära kustutada. Kuusikust välja jõudes liikusid seiklejad hanereas mööda teerada kõikuva sillani, mida oli nüüd lihtsam jälgida tänu Paskole ja asusid seda ületama. Terve tee jooksul jagas loodushuvilisest Marten teistele erinevaid tarkuseterasid talvest, loomadest ja tähtedest. Silla keskel seltskond peatus ja kuulas kaunist veevulinat. Korraks vilksatas pilvede vahelt kuusirp, mis andis valgust, kuid ka jõudu. 

Teisel pool oja algas laste kodumäekene, mille nõlvast üles trampimine ei olnud kõige lihtsamate killast, kuid lõpuks jõuti kodulävele. Pasko liputas energiliselt oma pikka ja karvast saba ning lakkus innukalt rändajate nägusid. Vahva reisiseltskond pressis ennast õnnelikuna välisuksest kööki. Lisette pani potikese allesjäänud piparkookidega keset lauda hommikuseks üllatuseks. Kodu täitus kiiresti jõuluhõnguga. 

Lapsed hiilisid oma tubadesse ja vajusid rampväsinuna voodisse. Nüüd lõpuks magas terve pere. Vaid jõuluhõng toimetas oma tasasel moel edasi ning rajas teed kõnealuse punase viilkatusega maja igasse sopikesse. Kui nad surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult siiani, kuid sellest seiklusest alates on perel kombeks jõuluootusajal teha suuskadega retk oru kuusikusse.

Muinasjutu valmimise pildikeel on siin ja jõuluootuspäeva kulminatsioonid seal.

Rõõmsat jõuluootust, armas sõber!