Vedela kulla jäljel Rondas
Esimese kooliperioodi lõppu tähistasime õppekäiguga Ronda Almazara El Toro oliiviõli istandusse ja muuseumisse.
Sõit Rondasse on ise juba omaette elamus. Ometi sealsetel terrassidel seistes oli lihtne mõista, miks just siit kandist pärineb nii hinnatud oliiviõli.
Saime põhjaliku giidituuri, mis viis meid läbi kolme maailma. Kõigepealt jalutasime õues oliivipuude vahel, kus giid selgitas, kuidas neid kultiveeritakse ja hooldatakse. Seejärel liikusime muuseumisse, mis andis ülevaate oliiviõli ajaloost, omadustest ja kultuurilisest tähendusest. Kõige põnevam oli aga ruum, kus toimub päris õlipress – seal nägime ja kuulsime, kuidas oliividest sünnib õli. Just see muutis kogu tootmisprotsessi käegakatsutavaks.
Üks huvitavamaid teemasid oli oliivide korjamise aeg ja selle mõju õlile. Giid selgitas, et varem, sügisel korjatud rohelised oliivid annavad vähem õli, kuid see on kõrgema kvaliteediga – intensiivsema maitse, rohke polofenoolisisalduse ja selge mõrkja-pipraka iseloomuga. Hiljem, küpsemalt korjatud oliivid annavad seevastu rohkem õli, kuid maitse on pehmem ja ümaram ning väärtuslikke ühendeid jääb vähemaks. Teisisõnu: varajane korje tähendab vähem õli, aga paremat; hilisem korje rohkem õli, aga lihtsamat. See seletas hästi, miks kõrgekvaliteediline ekstra-neitsioliiviõli oma hinda väärt on – ühe liitri parima õli jaoks läheb vaja palju rohkem oliive, kui esmapilgul arvata oskaks.
Päeva lõpetasime restoranis, kus saime maha istuda ja maitsta istanduse erinevaid õlisid värske saiaga. Oli vahva maitsta, kui erinevad võivad õlid üksteisest olla – ühed teravamad ja rohelisemad, teised pehmemad ja magusamad. Vanematel oli palju huvitavaid küsimusi, mis enamuse leidsid ka vastuse. Just sellised hetked – kus maitsed, teadmised ja hea vestlus kokku saavad – teevad õppekäigust midagi enamat kui lihtsalt ekskursiooni.
Eraldi tasub peatuda hoonel endal, sest see on tõeline kunstiteos. Almazara El Toro muuseumi disainis maailmakuulus prantsuse disainer ja arhitekt Philippe Starck (sündinud 1949 Pariisis), keda tuntakse üle maailma julgete ja mängullike lahenduste poolest. Starck kujundas siia minimalistliku ja ajatu hoone, mis maastikule laskudes näib justkui kukkunud taevast. Peamiste materjalidena kasutas ta Corteni terast ja betooni, mis annavad majale punaka, karge ja monumentaalse ilme. Hoone kannab endas ohtralt sümboleid: hiiglaslik sarv on austusavaldus Andaluusia härjavõitluse pärandile, suur silm viitab piirkonna sürrealistlikele kunstnikele ja nende valvsale pilgule. Sisemuses on omaette üllatus 900-ruutmeetrine lae maal, mille lõi Starcki tütar Ara Starck. Starcki mõte oli luua koht, mis ei ole lihtsalt tehas, vaid elamus – austusavaldus oliiviõlile, selle ajaloole ja Vahemere kultuurile. Majast väljas jätkub sama hoolega kujundatud aed, mis seob hoone ümbritseva oliivisalu ja mäestikuga üheks tervikuks. Tuuri lõpuks saime parema ülevaate, kuidas sünnib üks Vahemere köögi tähtsamaid koostisosi, nägime, kuidas kunst ja toidukultuur omavahel kõnelevad ning veetsime üksteisega koos mõnusalt aega. Soovitame Almazara El Toro külastust soojalt igale perele, kes tahab ühendada õppimise, maitseelamused ja imekauni Andaluusia looduse.
Vaata pilte meie väljasõidust siin.
