Merle

Päikesekollased mimoosid on Andaluusia üle kullanud. Soojus ei ole vaid õhus, aga ka värvides. Meie aias ilutsevad kaunid nartsissid. Tervitame kevadkuude saabumist luuletusega “Käes on, käes on kevadkuud”, mille on kirjutanud Kreeta Sipelgas. Kevad saabub sillerdades, pilla-palla pillerkaaritades: siidisokid, pitsid, patsid, traksid, pandlad, ketsid. Poisiklutid-plikatirtsud naeravad ja hõsikavad, kevadõhku põue peidavad. /…/ Märjad jalad, naerul suud, mis siin muud – käes on kevadkuud.

Perioodi viimasel päeval kogunesid suured ja väikesed ISEkad õppekeskusesse erinevatest maailmanurkadest pärit koopakunsti esitlusteks. Ettekandeid ilmestasid kunstitegevustes valminud suured maalingud, mis andsid edasi laste nägemused uuritud koobastest. Paula ja Elenor tutvustasid Lääne-Austraalias asuvaid Kimberly koopaid. Sealsed joonistused eristuvad ilma suuta kujutatud olendite poolest, kelle peade ümber on värvilised peakatted, millest kiirguvad välja valgusjoad. Need on Wandjinad, keda peetakse aborigeenide kultuuris maa ja rahva loonud ülimateks vaimolenditeks. Suu puudumisele on antud kaks seletust: olendid on nii võimsad, et ei vaja kõnet ja kui neil oleks suu, ei lakkaks vihm kunagi. Wandjinad võivad seaduserikkujaid karistada üleujutuste, välgu ja tormidega.