Koolielu

Meie vahvad emad haarasid härjal sarvist ning korraldasid täna isadele ja lastele põneva tegevusülesande. Maha sai peetud vaimu ja keha ergutav aardejaht, kus võidumeheks tuli käbide ja kändude koostöö lust. Aitäh, armsad emad, toreda üllatuse eest! Hommikuse ühistegevuse lõpetasid lapsed luuleridade, heade soovide, kallistuste ja isevalmistatud kingitusega. Vahvat isadepäeva, head isad, olete oma laste kõige suuremad kangelased!

Kirgas oranž taevakuma silmapiiril annab märku, et hommik saab kohe kaunite kiirtega kullatud. Tere hommikust! Tere! Päike ei valgusta ega soojenda vaid ärkavat ilmamaad, vaid ka meie hingekeeli. Aitäh sulle, armas tulekerast ärataja! Hommikuses tereringis luuakse üheskoos see miski, mis juhatab päeva sisse ning annab võimaluse piiluda iseenda ja maailma hingeellu. Seal me unistame, jagame, mõtiskleme, soovime, küsime, laulame – kuulame ja toidame oma hingelinnu rõõmukarva tiibu. Lähme sinna, kus endaga on olla hea ning kus kõiksusest saab igatsus. Meie eelmise nädala laul just sellest jutustaski.

Ilmad Hispaanias on endiselt suviseselt soojad. Väidetavalt olla viimase 80 aasta kõige soojem oktoobrikuu ning ka november tõotab tulla sama ilus. Kuna lapsi ISE-s on hetkel omajagu ning eelmisest aastast on meil suurepärane kogemus rannaliikumisega olemas, siis otsustasime selgi korral lapsed ühes võtta ning minna ja varbavahed liivaseks teha. Oh seda rõõmu ja lusti! Vaata pilte meie liikumistunnist rannas siin. Kas sina tunned pildil oleva poosi järgi ära, mis spordialaga keegi tegeleb?

Sellel nädalal ootas meid Malaga vanalinnas MIMMA. Uus õpilane? Õpetaja? Ei, hoopiski interaktiivne muusikamuuseum. Saime huvitavaid teadmisi erinevate maade pillidest ja nende ajaloost. Lõime ise muusikat ja lasime voolata helidel läbi oma keha. Panime käe külge nii tuttavamatele kui väga müstilistele pillidele. MIMMA külastust soovitame kõigile. Meie õppekäigu toredusele aitas kaasa muuseumi väga sõbralik ja julgustav meeskond. Pildid ja videod leiad siit.

Ma olin kuni väikese varba otsani rõõmus. Nii tundis Trille raamatus “Vahvlist südamed”. Ma olen ka, olen kuni väikese varba otsani TÄNULIK. Täna kulmineerus meie tänulikkuse projekt, mille teekond loodetavasti innustab meid ka edaspidi nägema maailma ja inimhingede headuse paisid. Tänulikkuse fotokildude näitusele ja esitluste hetkedele saab pilgu heita siin.

Mille eest oled sina tänulik? Paned sa tähele väikeseid asju oma igapäevaelus? Seda, kuidas päike soojendab su põske samal ajal, kui tuuleiil end tagasi hoiab. Kuidas su pesamuna ise oma tossupaelu üritab kinni siduda, et sind mitte segada. Kuidas kiirteel keegi sulle teed annab.  Oskad sa neid hetki tabada ja neid tõeliselt hinnata ning oled sa nende eest tänulik, või võtad seda kui loomulikku igapäeva osa? Tihtipeale ei olegi muud vaja, kui vaid seda väikest tänulikkust igas päevas.  Meie esimese perioodi projekti raames võtavadki lapsed hetkeks aja maha, et avastada neid asju oma igapäevaelus,

Sügis laotab õigustatult oma hõlmad üle maade ja merede ning enne pimedusaega sukeldumist toob välja värvide lustipeo. Ka Lõunarannikule on sügise imepisikesed tegutsemisjäljed jõudnud, kuid sellist lehtpuude värvide pillekaari nagu Eestimaa puuvõrades saab olema, ei tasu siinsest looduspildist siiski otsida. Õnneks vahtralehtedes kahlamine ei ole kohalikele võõras tegevus, kuid selle kõrgaeg saab olema alles kahe kuu pärast. ISE lapsed tervitasid reedel alanud sügist läbi frotaažtehnika, kasutades töödes puulehti ja õlipastelle. Tulemus sai värvikülluslik nagu kõige võlumavamale sügisele kohane. Heida neile pilk peale siin. Kaunist sügise algust!

Algas ISE teine aasta. Esimeste õpilaste ja mängumaa huviliste jäljerajad said meie valgesse majja sisse tallatud. Iga lapse rada on isemoodi. Meie selle aasta läbivaks teemaks on “Jäljed minu järel”. Ükskõik, mida sa ka ei teeks, alati jätad sa endast maha jälje. Nii sinu otsused, valikud, teod kui sõnad erinevatel elu ristteedel jätavad oma jälje, olgu see, kas sinu enda, lähedase, võhivõõra või planeet Maa hingesoppi. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe. Sulle võib tunduda, et kellegi südamesse jäetud lootuse- või hoopiski valukilluke kaob kiirelt ja märkamatult. Kas

Magus ja soe hilissuvi silitab mõnusasti põski, õunad ja seened koguvad rammu ning loodus laseb lusti. On külluse aeg! Elina Lahesoo raamatust “Soovide sosinaid kuulates” pärineb järgmine mõte. Iga elusolend vajab elamiseks kogu seda täiuslikult toimivat süsteemi, kus päike soojendab ja valgustab, vihm kastab ja niisutab, kõiges valitseb tasakaal, korrapära ning üksteisest sõltumine. Kõik peabki just täpselt nii olema nagu seatud: lilled peavad õitsema, päike paistma, vihm sadama, mesilased, liblikad ja sipelgad askeldama. Kõik muutub ja vaheldub, ometi on selles kõiges selged seaduspärad. Loodus on tark, külluslik ning meie suurim õpetaja, oska vaid õppetundi märgata.