Ma olin kuni väikese varba otsani rõõmus. Nii tundis Trille raamatus “Vahvlist südamed”. Ma olen ka, olen kuni väikese varba otsani TÄNULIK. Täna kulmineerus meie tänulikkuse projekt, mille teekond loodetavasti innustab meid ka edaspidi nägema maailma ja inimhingede headuse paisid. Tänulikkuse fotokildude näitusele ja esitluste hetkedele saab pilgu heita siin.

Mille eest oled sina tänulik? Paned sa tähele väikeseid asju oma igapäevaelus? Seda, kuidas päike soojendab su põske samal ajal, kui tuuleiil end tagasi hoiab. Kuidas su pesamuna ise oma tossupaelu üritab kinni siduda, et sind mitte segada. Kuidas kiirteel keegi sulle teed annab.  Oskad sa neid hetki tabada ja neid tõeliselt hinnata ning oled sa nende eest tänulik, või võtad seda kui loomulikku igapäeva osa? Tihtipeale ei olegi muud vaja, kui vaid seda väikest tänulikkust igas päevas.  Meie esimese perioodi projekti raames võtavadki lapsed hetkeks aja maha, et avastada neid asju oma igapäevaelus,

Sügis laotab õigustatult oma hõlmad üle maade ja merede ning enne pimedusaega sukeldumist toob välja värvide lustipeo. Ka Lõunarannikule on sügise imepisikesed tegutsemisjäljed jõudnud, kuid sellist lehtpuude värvide pillekaari nagu Eestimaa puuvõrades saab olema, ei tasu siinsest looduspildist siiski otsida. Õnneks vahtralehtedes kahlamine ei ole kohalikele võõras tegevus, kuid selle kõrgaeg saab olema alles kahe kuu pärast. ISE lapsed tervitasid reedel alanud sügist läbi frotaažtehnika, kasutades töödes puulehti ja õlipastelle. Tulemus sai värvikülluslik nagu kõige võlumavamale sügisele kohane. Heida neile pilk peale siin. Kaunist sügise algust!