Algas ISE teine aasta. Esimeste õpilaste ja mängumaa huviliste jäljerajad said meie valgesse majja sisse tallatud. Iga lapse rada on isemoodi. Meie selle aasta läbivaks teemaks on “Jäljed minu järel”. Ükskõik, mida sa ka ei teeks, alati jätad sa endast maha jälje. Nii sinu otsused, valikud, teod kui sõnad erinevatel elu ristteedel jätavad oma jälje, olgu see, kas sinu enda, lähedase, võhivõõra või planeet Maa hingesoppi. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe. Sulle võib tunduda, et kellegi südamesse jäetud lootuse- või hoopiski valukilluke kaob kiirelt ja märkamatult. Kas

Magus ja soe hilissuvi silitab mõnusasti põski, õunad ja seened koguvad rammu ning loodus laseb lusti. On külluse aeg! Elina Lahesoo raamatust “Soovide sosinaid kuulates” pärineb järgmine mõte. Iga elusolend vajab elamiseks kogu seda täiuslikult toimivat süsteemi, kus päike soojendab ja valgustab, vihm kastab ja niisutab, kõiges valitseb tasakaal, korrapära ning üksteisest sõltumine. Kõik peabki just täpselt nii olema nagu seatud: lilled peavad õitsema, päike paistma, vihm sadama, mesilased, liblikad ja sipelgad askeldama. Kõik muutub ja vaheldub, ometi on selles kõiges selged seaduspärad. Loodus on tark, külluslik ning meie suurim õpetaja, oska vaid õppetundi märgata.

Reede hilishommikul saatsime viimased pääsukesed koduteele ja panime punkti õppeaastale 2021-2022. Enne seda aga jõudsime pesades veel oma taipu teritada ja meeli hellitada. Alustasime vaikuse pesast, kus iga laps kirjutas kirja iseendale, mis sai kaunistatud ja pitseeritud ning mis jääb õppekeskusesse hoiule kuni järgmise aasta või kohtumiseni. Vaikuse ruumist suundusime keelepessa, et maha pidada kuldvillak inglise keeles õpitud teemadel. Suure ümmarguse laua ümber, kus oli meie kolmas pesa, ootas pi-salakeeles kirjutatud lause, tikumõistatus ja geomeetrilistest kujunditest looma tegemine. Kui mõni ülesanne ei sujunud, siis ajasime naerusuiselt oskamatuse “ühe jalaga suves olemise” kaela ning samas tegime pingutusi,