Koolielu

Käisime ürgajalugu uurimas

Rannikult umbes 50 kilomeetri kaugusel Benaójan küla lähedalt leiab mäe seest piisavalt suure avause, et üks täiskasvanu sealt kummargil liikudes läbi mahub. Kord juba teisel pool, hingab sealt vastu tuhandete aastate vanune ürgajalugu ja -hõng. Just sinna viiski meid selle perioodi väljasõit. 

Kord järsust kaljutrepist üles jõudes saime vaid korraks hinge tõmmata, enne kui matk meid pool kilomeetrit koopa sisemusse viis. Kõigil väikesed laternad käes, järgnesime oma giidile, kes meid läbi kitsaste käikude esimese suurema avauseni juhatas. See olla meie mõistes meie esivanemate elutuba, kus oli jälgi tuleasemest ning korstnalõõristki. Ja kus inimesed olid koos, seal tehti ühiselt ka koopakunsti. Koopaseintel saime enamasti näha erinevaid loomi ja stseene jahilkäigust, kui ka ajaarvamist.

Oma matka lõpus jõudsime kõige suuremasse kambrisse, ligi 40 meetrit kõrge, kustutasime kõik oma tuled ning kujutasime ette, kuidas võisid meie esivanemad end tunda säärases pimeduses juhul, kui neil kord tuli ja tõrvikud ära kustusid. Ja seda juhtus neil kindlasti korduvalt. Õõvastav tunne tõesti, mida üks tänapäeva ühiskonna inimene ei oskagi endale ette kujutada. Haudvaikus, teadmatus ja pimedus.

Oma giidilt, kelle vaarvanaisa kord koopa avastas, saime teada, et vaid 5 kuud tagasi tehtud ekspeditsioonil avastati Pileta koopas veel üks ruum, suurem kui kõik teised, mis on hetkel rahvale näha. Seekord aga kahjuks meie sinna ei pääsenud.

Jälle värske õhu käes, tekkis hinges väike kahtlus. Võibolla ei olegi me oma esivanematest niivõrd erinevad. Ega nemadki koopakunsti vaid rituaalsetel eesmärkidel teinud. Ju teinekord joonistasid nad lihtsalt oma lõbuks ja ajaviiteks, ilma igasuguse praktilise väljundita. 

Vaata pilte meie väljasõidust siin.

Tahad rohkem teada Pileta koopa kohta, külasta nende kodulehte.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga